Aasta siis oli vist 2005 kui sain endale naisteka, millega sõitmise pärast kõik mind tögasid- õige mees ju ei sõida naisterattaga. Kuna Velo oli aga hea, siis ei raatsinud seda ära visata ja andsin selle maale vanaemale, kes sellega aastaid sõitis ja sellest suurt rõõmu tundis- liikus see ratas kiiresti ja hästi.
Kuna sellised vokid on veel suhtleiselt lollikindlad, siis pidas ratas kaua vastu. Esimese asjana ütlesid ülesse rehvid...
Nii saigi alguse see, mis oleks pidanud lõppema roostetamise ja surmaga, kuid kui avastasin, et ratas laka all tühja seisab, siis peale piraratest jagu saamist tundsin, et on tulnud õige hetk asi kätte võtta ja vana ratas taastada.
Omajagu võttis aega see, et asjad lahti saada ja ära puhastada. Pedaali kättesaamiseks pidin kasutama näiteks leeklampi ja tegema seda nii, et see väntadelt kroomi maha ei põletaks. Raami puhastamise jaoks soetasin lõpuks endale liivapritisi- see võimaldas ka keevituse õmbluse kohad ilusti värvist puhtaks saada.
Eesmärgiks oli taastada võimalikult originaalilähedane olukord (kui värv välja arvata), kuid mugavus sai jagu ja sadula langetamiseks paigaldasin nn "kiire ühenduse".
Kokkuvõttes kasutasin oma elust umbes kolm täistööpäeva ja tulemus on hinnatav all olevatel piltidel. Alt on näha, et kui aega, tahtmist ja natuke raha, siis saab vana asja jälle elule äratada!
Nüüdseks on ainus asi, mis veel puudu on (paigaldamata) pidurileng, kuid see on maal ilusti olemas- ühe lääne ratta peal.
Loodame, et jõuame selle vanaemale enne tema (või hiljemalt) sünnipäeva(l) tagasi viia.
Pärt&Laura
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar