Samas materjali mul oli ja vajadus remondi järele oli karjuv- põrandad külmad, seinad kõverad, ahi sooja ei hoidnud.
Mõtlesin, et alustan sellest, et tuba tavel soe oleks. Seega oli vaja uus ahi laduda. Enamus ahju kividest (loe vahemärkust) olid mul olemas.
Hakkasin pottseppa otsima. Lõpuks sain tuttavalt soovituse ühe mehe kohta. Uurisin siis, et mis mees on. Käisin ta tehtud töid vaatamas ja kuulamas mida inimesed tema kohta räägivad ja kas ollakse tulemusega rahul või ei. Ma ei kahetse üldse, et seda tegin, arvan lausa, et see on vajalik, sest:
1) tehtud ahjud, soojad müürid (tööde vanus vahemikus 5-8 aastat) andsid väga hea ülevaate sellest, mis ahju mees laob ja milline on töö tulemus!
2) inimesed andsid tagasisidet. See muutis otsustamise tunduvalt lihtsamaks.
Helistasin mehele ja ütlesin, et olen huvitatud "soome ahju" ehitamisest. Kogun vaid tööraha kokku, valan ahju jaoks aluse ja ostan puuduvad materjalid.
Alustasin materjalide ostmisest:
1) kivid- šamotid pea 70 tk olid mul juba kuuris olemas (vaata vahemärkust), ülejäänud kivid olin sunnitud ostma poest.
2) Alguses plaanisin tagasi panna ahjule vana ukse. Tegu oli täiesti korraliku metalluksega. Mis kõige tähtsam- see oli Eestis toodetud! Siis avanes võimalus saada endale klaasuks- kasutatud, kuid täiesti korralik. Vajas vaid kerget ülevärvimist. Mind ahvatles ukse juures hind, kui muidu maksab selline uks poles ca 5000-6000 krooni, siis minu jaoks läks see maksma vaid puideli viskit. Seega oli ukse hind üliodav (see millise viski ma andsin jätan enda teada). Asi tehtud ja olin õnnelik.
Näitasin oma uut ust ka pottsepale.
Too ütles mule selle peale, et kahjuks pole tal sellega midagi teha.
Ma küsisin, et kuidas ei ole siis?
Ta ütles, et see on liiga suur uks, mul ahi tuleb väiksem.
Arvutasin siis, et mul tuleb kindlasti odavam kive 800 krooni eest juurde osta, kui uut ust ostma hakata. Seega ütlesin, et laome siis parem suurema ahju. Nii saimegi ahju, mis on 2 korda võimsam- ahi kütab 80 m2, aga asub ruumis mis on ~35 m2.
Järgmisena pidin vana ahju välja lõhkuma ja kõik ettevalmistused ära tegema, et uus ahi saaks valmida. Ahju välja lõhkumine ei olnud füüsiliselt raske tegevus. Kuid üllatavalgt raskeks osuts see emotsionaalselt... Kui esimese paugu haamriga ahju pihta lõin, siis võttis pisara silma. Ma ei tea miks.. Aga ahi oli ikkagi maja süda ja seda oli tõeliselt valus välja lõhkuda. Isegi ema, kes lammutuses ei osalenud poetas aias paar pisarat...
Kui ahi välja visatud sai, siis lõhkusime maha ka ahju kõrval oleva ukseposti, sest uus ahi ei mahtnud lihtsalt ära.
Kahjuks või õnneks ei olnud see ainus koht, millele me haamri sisse lõime. Ahi võttis ju palju ruumi- asja mida meil ei olnud. Põranda pidime nii kui nii uue panema, kuid kui juba lõhkuma hakkasime, siis lõhkusime ära ka esiku kapi ja trepi. Nii saime natuke ruumi juurde.
Lõhkumine toimus suvel ja progress oli tohutu, sest tegemist oli lihtsa füüsilise tööga. Ainus tagasilöök lõhkumise ajal oli see, et puittrepi alt tuli välja valatud trepp, mille vanavanaia oli sinna alla ära peitnud. Seda lõhkudes (tegin seda suruõhuhaamriga) suutsin, aga kogemata ära lõhkuda ka kõrvaloleva seina, sest masin ei allunud mu kontrollile, kuna "pidin ju" ühe käega telefoni vastu võtma ja teisega edasi lõhkuma.
Sellega lõppes lammutuse osa ära. Ahi oli selleks hetkeks juba laotud. Saime liikuda edasi järgmisesse faasi milleks oli põranda ehitamine.
Muuseas klohmisime maha ka ahju juures olevalt seinalt ja ka välisseinalt krohvi, sest mõtlesime, et jätame kivid välja paistma.
Uue ja vana ahju vahe on ikka märgatav. Esiteks on see, et uus ahi ei lähe kohe küttes soojaks, vaid läheb soojaks alles peale kütmist. Võrreldes vana ahjuga peab see ikka väga kaua sooja! Samuti on ilus elavat tuld vaadata. Esimese talvega tulid ahju vuukide vahele mõned praod 2-3 mm, aga pottsepad väitsid, et see on normaalne- natuke paisubki, et ei ole midagi hullu.
Ja ei olegi midagi hullu, ahi töötab ja praod pole suuremaks läinud.
Pärt & Laura
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar